Kurt Vonnegut, "Galapagos"

"Tollal olid inimestel palju suuremad ajud kui tänapäeval ning seetõttu said nad salapäraste asjade üle pead murda."
Järeldus: kui sul on suur aju, siis saad salapäraste asjade üle pead murda. Salapärased asjad on ainult suure ajuga olendite jaoks. Teistele neid ei eksisteeri.

"Seetõttu tõstatan ma küsimuse, ehki ümberkaudu pole kedagi, kes võiks vastata: kas saab kahelda, et kolmekilosed ajud olid kunagi inimrassi evolutsioonis peaaegu surmavaks defektiks?

Teine küsimus: kas peale meie ülearenenud närvisüsteemi oli veel mõni allikas, millest tulenes kogu see kurjus, mida me vahetpidamata kõikjal nägime ja kuulsime?

Minu vastus: teist allikat ei olnud. See oli väga süütu planeet, kui need suured ajud välja arvata."

Suur aju polegi alati eelis. Suur aju mõtleb igasugu lollusi välja. Selles raamatus on suurte ajude kohta palju kirjutatud. (:

"Tühipaljad arvamused võisid inimeste tegusid suunata sama tõhusalt kui vettpidavad tõendid, ent erinevalt tõenditest sai neid äkiliselt muuta."

Kui tihti muudetakse olude sunnil äkki oma arvamust? Oma seisukohta? Oma tõekspidamisi? Tihti.

"Lubage mul käesoleval hetkel üks isiklik märkus lisada: kui ma veel elus olin, sain ma oma suurelt ajult sageli nõuandeid, mida võib nii mu enda kui ka inimkonna ellujäämis seisukohalt ka parimal juhul üksnes kaheldavaks pidada. Näiteks lasi see mul astuda USA merejalaväkke ja võidelda Vietnamis. Ei no aitäh, suur aju."

"Mis puutub sellesse kummalisse miljoni aasta eest möllanud entusiasmi, et võimalikult paljud inimeste tööd tuleb masinatele üle anda, siis kas polnud see järjekordne tunnistus sellest, et inimeste ajud ei kõlvanud üldse millekski?"